Osteopaatia alusepanijaks peetakse Ameerika arsti dr. Andrew Taylor Still´i (1828–1917) ning osteopaatia algusaastaks 1874, mil dr. Still hakkas rakendama ravipõhimõtet, mille nimetas osteopaatiaks (kreeka k. osteon – luu, pathos – haigus, kannatus).
Andrew Taylor Still sündis Lee maakonnas Virginias 1820.aastal. Ta oli vabamõtleja, julge ja kaastundliku südamega. Kodusõja ajal töötas ta kirurgina ja tundis väga hästi inimese anatoomiat. Eriliselt huvitus ta fastsiast – koest, mis moodustab suurema osa meie kehast.
Dr. Still’i arusaama järgi on inimese keha tervik – toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi. Ta oli veendunud, et enamikke haigusi võib leevendada või ravida ilma kahjulike medikamentideta tolle ajastu kontekstis. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ja nende häirete korrigeerimine, mis takistavad vere- ja lümfivoolu ning vaba närvienergia liikumist.
Dr. Still vaatles inimest kui terviklikku mehhanismi, mis on loodud toimima vastavalt loodusseadustele – nagu kõik ökosüsteemed. Organismi loomulik omadus on suutlikkus kahjulike mõjude ja pingemustritega võidelda ning omaenda reservidest selle võitluse tagajärgi kompenseerida. Haigus ja valu tekib siis, kui reservid on ammendunud.
Paljude haigusseisundite põhjuseks pidas dr. Still tugi- ja liikumisaparaadi häireid. Oma kogemuste baasil avaldas ta osteopaatia esialgsed põhitõed teoses “Osteopaatia filosoofia” (1899), kus selgitas, et kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist ning häireid tervises. Pitsumisseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada.
Ameerikast levis ravimeetod Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse. Tänapäeval rakendatakse osteopaatilist teraapiat paljudes riikides üle kogu maailma. Sõltuvalt riigist loetakse osteopaatiat ühtlasi arsti lisaerialade hulka (nt. USA, Canada, Venemaa).
Euroopas on osteopaatia levinud ning mitmed laiahaardelised kindlustused katavad seda teraapiat kui inimese tervist parendavat ja toetavat meetodit.
Teine oluline nimi osteopaatilise meditsiini ajaloos on dr. William Garner Sutherland (1873–1954). Dr. Sutherland oli Ameerika arst-osteopaat, kes esimesena mõistis kraniaalse (koljupõhise) lähenemisviisi olulisust, töötas välja terve hulga kraniaalseid tehnikaid ja ühtlasi õpetas neid süstemaatiliselt. Ta oli esimene, kes väitis, et koljuluud liiguvad rütmiliselt ja seda on võimalik tunda ning selle abil kehastruktuure korrigeerida. Hiljem rakendas ta seda liikumist kõikidele kehakudedele, suunates vastavate võtetega tervendavat impulssi haiguslikesse kudedesse. Dr. Sutherland nimetas selle liikumise “keha esmaseks hingamiseks”.
Aastaid lükkas tavameditsiin Sutherlandi 1930. aastatel väljakäidud idee täiskasvanu koljuluude liikumisest lihtsalt kõrvale. Michigani osariigi ülikooli osteopaatilise meditsiini kolledži teadlased kinnitasid aga Sutherlandi teooriat 1970. aastate lõpus, tuvastades koljuluude liikumise röntgenfilmide abil.
Tänapäeval on avastatud, et ajukeskkonna glümfaatilise puhastussüsteemi edukas toimimine on sõltuv teatud koljusisese rõhumuutuse rütmist. See on sama põhimõte, mille dr. Sutherland avastas.
Kolmas suurkuju osteopaatia ajaloos on Jean-Pierre Barral, prantsuse osteopaat, füsioterapeut, teadlane – Visceral Manipulation ehk siseelundite teraapiameetodi looja ja üks meie aja mõjukamaid manuaalterapeute.
Ta sündis Prantsusmaal ja õppis füsioterapeudiks, enne doktorikraadi omandamist osteopaatia alal Euroopa Osteopaatia Koolis Maidstone’is, Inglismaal. Tema karjäär ühendas kolm maailma: intensiivne kliiniline praktika, anatoomilised uurimistööd — s.h Grenoble’i Meditsiinikoolis — ja õpetamine. Jälgides patsiendi keha liikumisi, märkas Barral, et surve kindlale kõhu punktile põhjustas patsiendi kehahoiakus ja valumustris muutusi. See tähelepanek avas uurimissuuna, mis hiljem sai nime “vistseraalne manipulatsioon”. Järgneva nelja aastakümne jooksul kaardistasid Barral ja tema kaastöötajad organite, närvide, veresoonte ja aju manuaalteraapia võtteid, ehitades üles tänapäeval ühe maailma kõige põhjalikuma manuaalteraapia teadmiste kogumi.
TIME ajakiri nimetas Barrali üheks “21. sajandi tervendajatest” — mis on haruldane tunnustus manuaalses teraapias. Ta on olnud Saint-Étienne’i Rahvusvahelise Osteopaatia Kolledži esimees ning õppejõud Université Paris Nord ülikoolis, kus ta juhtis esimest Visceral Manipulatsion osakonda meditsiiniteaduskonna haruna.
______________________
Huvi korral saab A.T. Stilli ja osteopaatia algusaastate kohta põhjalikumalt lugeda inglise keelselt lehelt:
https://www.biologicalmedicineinstitute.com/andrew-taylor-still