Osteopaatia alusepanijaks peetakse Ameerika arsti dr. Andrew Taylor Still´i (1828–1917) ning osteopaatia algusaastaks 1874, mil dr. Still hakkas rakendama ravipõhimõtet, mille nimetas osteopaatiaks (kreeka k. osteon – luu, pathos – haigus, kannatus).
Andrew Taylor Still sündis Lee maakonnas Virginias 1820.aastal. Ta oli vabamõtleja, julge ja kaastundliku südamega. Kodusõja ajal töötas ta kirurgina ja tundis väga hästi inimese anatoomiat. Eriliselt huvitus ta fastsiast – koest, mis moodustab suurema osa meie kehast.
Dr. Still’i arusaama järgi on inimese keha tervik – toimimishäire ühes piirkonnas kahjustab teisi piirkondi. Ta oli veendunud, et enamikke haigusi võib leevendada või ravida ilma medikamentideta. Võtmeks on anatoomiliste kõrvalekallete leidmine ja nende häirete korrigeerimine, mis takistavad vere- ja lümfivoolu ning vaba närvienergia liikumist.
Dr. Still vaatles inimest kui terviklikku mehhanismi, mis on loodud toimima vastavalt loodusseadustele. Organismi loomulik omadus on suutlikkus kahjulike mõjude ja pingemustritega võidelda ning omaenda reservidest selle võitluse tagajärgi kompenseerida. Haigus tekib siis, kui reservid on ammendunud.
Paljude haigusseisundite põhjuseks pidas dr. Still tugi- ja liikumisaparaadi häireid. Ta avaldas osteopaatia põhitõed teoses “Osteopaatia filosoofia” (1899), kus selgitas, et kahjustus selgroolülide vahel põhjustab veresoonte ja närvide pitsumist. Pitsumisseisundi eemaldamisel osteopaatiliste võtetega antakse organismile võimalus end ise tervendada.
Ameerikast levis ravimeetod Euroopasse – esmalt Inglismaale, sealt edasi Prantsusmaale, seejärel teistesse Euroopa riikidesse. Tänapäeval rakendatakse osteopaatilist teraapiat paljudes riikides üle kogu maailma. Sõltuvalt riigist loetakse osteopaatiat ühtlasi arsti lisaerialade hulka.
Eestis kuuluvad EU ametlikule standardile vastava väljaõppe saanud osteopaadid Balti Osteopaatide Assotsiatsiooni (BOA).
Teine oluline nimi osteopaatilise meditsiini ajaloos on dr. William Garner Sutherland (1873–1954). Dr. Sutherland oli Ameerika arst-osteopaat, kes esimesena mõistis kraniaalse (koljupõhise) lähenemisviisi olulisust, töötas välja terve hulga kraniaalseid tehnikaid ja ühtlasi õpetas neid süstemaatiliselt. Ta oli esimene, kes väitis, et koljuluud liiguvad rütmiliselt ja seda on võimalik tunda ning selle abil kehastruktuure korrigeerida. Hiljem rakendas ta seda liikumist kõikidele kehakudedele, suunates vastavate tehnikatega tervendavat impulssi düsfunktsionaalsetesse kudedesse. Dr. Sutherland nimetas selle liikumise “keha esmaseks hingamiseks”.
Aastaid lükkas tavameditsiin Sutherlandi 1930. aastatel väljakäidud idee täiskasvanu koljuluude liikumisest lihtsalt kõrvale. Michigani osariigi ülikooli osteopaatilise meditsiini kolledži teadlased kinnitasid aga Sutherlandi teooriat 1970. aastate lõpus, tuvastades koljuluude liikumise röntgenfilmide abil.
______________________
Huvi korral saab A.T. Stilli ja osteopaatia algusaastate kohta põhjalikumalt lugeda inglise keelselt lehelt:
https://www.biologicalmedicineinstitute.com/andrew-taylor-still