MIS ON OSTEOPAATIA?
Osteopaatia on käeline ravimeetod abiks paljudele anatoomilistele probleemidele, mis võivad esineda igas eas.
Üsna keeruline on kirjeldada osteopaatiat mõne lausega või loetleda üles kõik probleemid, millega võib osteopaadi poole pöörduda.
Osteopaatias pole ühtset tüüpilist lähenemist, sest iga inimene on ainulaadne. Osteopaadil on varuks palju võtteid, mida vastavalt vajadusele kasutada. Skaala on väga lai, alates tugi-liikumisaparaadi tehnikatest kuni väga pehmete ja õrnade tehnikateni, mis mõjuvad sügavale organismi kudedesse.
Osteopaatia tugineb terviklikul anatoomia, füsioloogia ja biomehhaanika tundmisel ja selle peamine ülesanne on suunata organism juba geneetiliselt sissekodeeritud iseennast taastavale režiimile.
Osteopaat ei anna kehale “korraldusi”, vaid teeb aju ja kehaga koostööd.
Võib juhtuda, et tulete osteopaadi juurde peavalu tõttu, kuid mõne aja pärast märkate, et taastunud on normaalne seedimine või rahulik uni. Või näiteks teeb muret valu kaelas, aga paari nädala pärast märkate, et kadunud on ärevustunne või seljapinged. Meie keha on väga targalt loodud ja kasutab oskuslikult ära “osteopaadi teadlikku kätt”. Tervendav efekt ilmneb keha enda lahendusena.
Traumad, nii füüsilised kui psüühilised, mõjutavad meid. Hetkevalu läheb küll üle, aga ükski trauma ei möödu jälgi jätamata. Näiteks võib peavalu olla lapsepõlves läbielatud autoavarii või kukkumise tagajärg, sest koljusse jäi löögipinge sisse. Aja jooksul traumad kuhjuvad ja ilmnevad lõpuks kõige veidramal moel. Kerge stress või trauma võib saada viimaseks piisaks ja korraga lööb midagi välja justkui seosetult ning tekitab valu, pinget, ärevust.
Mikrotraumasid saame paraku iga päev. Trauma pole ainult kukkumine ja vigastuste saamine. Laiemalt on organismile trauma ka näiteks vale toit, vedeliku puudumine, liigne päike, psühholoogiline üleelamine jne. Samuti näiteks hambaraviprotseduurid, sest hambad on otseselt seotud luudega ja hamba väljatõmbamine, breketid, proteesid või implantaadid mõjutavad kogu luustikku.
Meie keha tuleb selle kõigega toime erinevate kompensatsioonide abil, mis väljenduvad pingetes, valudes, väikestes kõverustes jne. ning muutuvad lõpuks ise probleemideks.
Osteopaat püüab leida üles võimalikult algse probleemi ja selle kõrvaldada. Kui kaob algne probleem, kaovad ka kompensatsioonid, mida organism järk-järgult ehitas oma tasakaalu säilitamiseks.
Osteopaat “kuulab” kätega ning saab töötada keha eri tasanditel: närvisüsteemiga (närvide vaba kulgemine kehas), fastsiatega (keha sidekoeline võrgustik), vedelikega (vere- ja lümfiringe), kraniosakraalse süsteemiga (kolju-ristluu telg) lihaste, luude, liigestega (valud ja liikumispiiratus), vistseraalse piirkonnaga (siseorganite pinged).
Klassikaliselt jaotatakse osteopaatia kolme kategooriasse: strukturaalne, vistseraalne ja kraniaalne osteopaatia. Igas määratluses on omad võtted ja need on üksteisest üsna erinevad. Osteopaat kasutab teraapia käigus erinevaid võtteid vastavalt vajadusele.
- STRUKTURAALSED tehnikad on suunatud tugi-liikumisaparaadile: lihaste venitused, töö pindmiste ja süvafastsiatega ning kõõluste ja sidemetega, liigeste mobiliseerimine liikumisulatuse parandamiseks jm.
- VISTSERAALSED tehnikad on suunatud siseorganitele, et parandada organite 3D liikumist ja verevarustust, parendades nende tööd, kuna traumade, haiguste ja operatsioonide tagajärjel toimuvad füsioloogilised muutused mõjutavad alati organi ja/või naaberorgani tööd.
- KRANIAALSED tehnikad on kõige õrnemad ning samas kõige sügavama toimega. Kraniaalsüsteem on keha keskne füsioloogiline süsteem, mis ulatub koljust alla ristluuni. Paraneb liikvori ringlus ja keha saab jõudu taastuda, kuna ajuvedelik toetab hormonaal- ja närvisüsteemi ning immuunsust.
- ————————————————————————————————————————————————————————————————————
- LAPSED ja eriti IMIKUD on paranemisele väga vastuvõtlikud. Nad kasvavad kiiresti ning nende isetervenemisvõime kasvueas on tohutu tänu tüvirakkudele – see võimas potentsiaal ehk “võimaluste aken” on lapseeas väga suur. Imikuid ja lapsi saab aidata mitmete kaebusete korral:
- sünnitraumad, keha/peahoid ühele küljele
- koolikud, rahutus
- düsleksia
- ADHD
- uneprobleemid
- õpiraskused
- peavalud
- pidev haigestumine
- närvisüsteemihäired jpm.
- Ravi ajal keha tugevat manipuleerimist ei toimu, võtted on pehmed.
