MIS ON OSTEOPAATIA?
Osteopaatia on käeline ravimeetod abiks paljudele anatoomilistele probleemidele, vaatamata inimese vanusele.
Osteopaatias pole ühtset tüüpilist meetodit, sest iga inimene on ainulaadne. Oluline on mõista keha terviklikult. Osteopaadil on varuks palju võtteid vastavalt vajadusele, alates tugi-liikumisaparaadi tehnikatest kuni väga pehmete ja õrnade võteteni, mis mõjuvad sügavale organismi kudedesse.
Osteopaatia tugineb terviklikul anatoomia, füsioloogia ja biomehhaanika tundmisel ning peamine ülesanne on suunata organism juba sissekodeeritud taastusrežiimile.
Osteopaat ei anna kehale “korraldusi”, vaid teeb aju ja kehaga koostööd justkui peenhäälestuse tasandil.
Võib juhtuda, et tulete osteopaadi juurde peavalu tõttu, kuid mõne aja pärast märkate, et taastunud on rahulik uni. Või näiteks teeb muret valu kaelas, aga peagi märkate, et kadunud on ärevustunne või seljapinged. Inimkeha on väga targalt loodud ja kasutab oskuslikult ära “osteopaadi teadlikku kätt”. Tervendav efekt ilmneb keha enda lahendusena.
TRAUMAD – nii füüsilised kui psüühilised, mõjutavad meid. Hetkevalu läheb küll üle, aga ükski trauma ei möödu jälgi jätamata. Näiteks võib peavalu olla lapsepõlves läbielatud autoavarii või kukkumise tagajärg, sest koljusse jäi löögijõud sisse. Aja jooksul traumad kuhjuvad ja ilmnevad lõpuks kõige veidramal moel. Kerge stress või trauma võib saada viimaseks piisaks ja ühtäkki paiskub kõik justkui seosetult välja ning tekitab valu, pinget, ärevust.
Mikrotraumasid saame paraku iga päev, sest laiemalt on organismile trauma ka näiteks range dieet, vedelikupuudus, liigne päike, psühholoogiline üleelamine jne. Samuti näiteks hambaraviprotseduurid, sest hambad on otseselt seotud luudega ja hamba väljatõmbamine, breketid, proteesid või implantaadid mõjutavad luustikku ning närvisüsteemi.
Keha tuleb selle kõigega toime erinevate kompensatsioonide abil, mis väljenduvad pingetes, valudes, väikestes kõverustes jne, kuni muutuvad lõpuks ise probleemideks.
Osteopaat püüab leida üles võimalikult algse probleemi ja selle kõrvaldada. Kui kaob probleemi juur, kaovad ka kompensatsioonid, mida keha järk-järgult ehitas oma tasakaalu säilitamiseks.
Osteopaat “kuulab” kätega ning saab töötada keha eri tasanditel, nt. närvisüsteemiga, fastsiatega (keha sidekoeline võrgustik), vere- ja lümfiringega, kraniosakraalse süsteemiga, liigestega, siseorganite pingetega jm.
Klassikaliselt jaotatakse osteopaatia kolme kategooriasse: strukturaalne, vistseraalne ja kraniaalne osteopaatia. Igas määratluses on omad võtted ja need on üksteisest üsna erinevad.
- STRUKTURAALSED ehk tugi-liikumisaparaaditehnikad on töö pindmiste ja süvafastsiatega, kõõlustega, liigestega jm.
- VISTSERAALSED ehk siseorganitetehnikad parendavad organite liikumist ja verevarustust, kuna traumade, haiguste ja operatsioonide tagajärjel toimuvad alati füsioloogilised muutused.
- KRANIAALSED ehk koljutehnikad on kõige õrnemad ning samas kõige sügavama toimega. Kui pareneb liikvori ringlus, pareneb hormonaal- ja närvisüsteemi töö ning tugevneb immuunsus.